Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Üks tee on lõpuni käidud,
üks süda on vaikinud …

Vaikselt lahkusid, emakene hea,
muredest, valudest enam ei tea.

Kord kõik leiavad oma taeva
pealpool pilvi,
kus pole valu ja vaeva …

Nüüd linnuna lendad Sa taeva all,
ei astu maapealseid radu enam töömehe jalg …
said otsa Su vaevad, mured ja rõõmud …

Su tugev elutahe valuliselt väsis,
ränk haigus murdis sinu elupuu.

Elu on tee …
Ei iial tea me, kuidas küll lõppeda võib see.

Elu on tundmatu tee,
iial ei tea, millal lõpeb see …

Üks mälestus helge ja puhas,
üks mälestus sinust me jaoks …

Sulgunud on eluraamat, algab mälestuste tee –
on tundeid, mis ei suuda iial surra,
on mälestusi, mida aeg ei suuda murda …

Elu ei peatu, ei küsi,
ta läheb oma teed.